Septembri algus pakub rikkalikult ande, nii põldudel kui kasvuhoones. Hearts of Gold ja Minnesota Midget on värvunud kollakaks ning laseb lahkelt varre küljest lahti. Viljaliha on pehme, kuid suhkrute poolest jääb alla augustikuu viljadele.
Pole ka imestada; taimede lehestik on tugevalt värvi muutnud - kollastest lehtedest ei ammuta viljad enam suhkruid. Kuna vilju on palju, tuleb neid usinasti realiseerida. Honeydew-tüüpi melonitega, nagu näiteks Silver Star, on asi lihtsam, kuna säilivusaeg pikem. Võid paariks nädalaks rahulikult hoiule panna. Ka French Charentois´ tüüpi viljadega (Edonis) ei ole kiiret.

Septembri teisel nädalavahetusel otsustan teha lõpparve melonikasvatusega selleks aastaks. Korjan ära viimased viljad, kuna taimed on lõpetanud vegeteerimise.Selline pilt avaneb 10. septembril enne lõplikku saagikoristust. See, mis kenasti kolletavate taimede vahel haljendab, ei ole mittemiski muu kui hea ja vana tuttav umbrohi. Ei ole temalgi enam pikka pidu. Asun peatselt taimi välja juurima, kilesid ja kattematerjale kokku korjama. Vaatamata sellele, et melonikasvatusele on kriips selleks aastaks alla tõmmatud, jagub söödavaid vilju veel pikemaks ajaks. Ja kui jätkub isu ning jaksu, küllap hõljuvad siinkandis magusad aroomid ka järgmisel sügisel.

Magusad elamused.

August kingib mahlaste arbuuside kõrval ka hõrke melonimaitseid. Abikaasa eelmise aasta lemmik - Edonis - võidab seekord ka minu südame. Selle sordi kasvatamine on edenenud probleemideta.
Küpseks saades ei teki mõra vilja kinnituskohale, nagu näiteks Mavericku puhul, mis hõlbustaks saagikorjaja tööd. Valmides annab ta aga siiski väga selgeid signaale. Magus aroom meelitab taimede vahele "õiget" vilja otsima....Ja olge lahked! Üks ülimagus ja mahlane lõik kulub küll marjaks ära! Näib, et melonisöömine vajab harjumist ja harjutamist. Praegu imestan väga, et eelmisel suvel "ettevaatlikult" melonimaitsesse suhtusin, kuna tundus olevat liiga pealetükkivalt magus.

Pettumuse valmistab Ba-Li-Xiang. Raske on aru saada, millal vili valmis saab. Ühel hetkel läheb see kollakaks nagu kauaks peenrasse jäänud kurk ning hakkab mõranema. Maitse ei meenuta ka üldsegi melonit.

Siin on Minnesota Midget ja Hearts of Gold. Tundub, et veel vara neid söömiseks naksata. Taimed on usinasti pabulaid külge ajanud, millest osad siiski eemaldan. Sellegipoolest jagub neid hulgi.

Silver Star (alumisel pildil), sarnaneb välimuselt väga maitsvale Snow Leopardile. Esialgu tundub vilja küpsuse hindamine päris keeruline olevat. Esimene lahtilõigatud vili osutub täiesti tooreks. Viljaliha on kõva ja maitsetu. Korduvate katsete käigus saab selgeks, et valmimise jooksul muudab kooremuster õrnalt tooni; tumerohelised triibud ja täpikesed lähevad kollakamaks.

Santa Claus´i nime kandev sort sarnaneb Piel de Sapole. Kirjade järgi on võimalik vilja säilitada ca 2 kuud. Sõrmega katsudes on koor kõva; küllap pole veel valmis.

Augusti lõpus aga toimub viliköögiviljadega midagi kummalist. Melonitunnelis avaneb järgmine pilt, mis tehtud 28.08.Nädalaga (või üleöö?) on paljude taimede lehed kolletunud. Kas on augustiöökümad külas käinud või põhjus milleski muus? Üsna sarnane on vaade arbuusipõllul.

Lõhnad melonihallis on magusad, seega paljud viljad võib rahumeeli ära korjata. Suurem osa peenras olevast saagist on veel valmimisjärgus. Kas neist ka maitsvaid suutäisi saab, näitab aeg.

Kesksuvised meloniuudised.

Juulikuu on kätte jõudnud ja ilmad ootuspärased. Melonitaimed õitsevad ning laiendavad tempokalt oma territooriumi.

Paraku ei jää mul nende eest hoolitsemiseks piisavalt aega. Kogu tähelepanu on koondunud arbuusidele, mida haarab seletamatu närtsimistõbi läbisegi siin-seal maiustavate täikolooniatega. Valmistan salapärast kõrvenõgese-saialille teed lehtede pritsimiseks, lootuses avaldada pahaputukatele survet ning anda jõudu taimedele.
10 päeva hiljem valitseb kiletunnelis mäsu! Džungel! Väädid on vallutanud kogu maa-ala! Jalgrada on vaevumärgatav. Kiiremas korras haaran käärid ja kiirustan vääte kärpima, teed sisse raadama! Vastasel juhul on võimatu liikuda, tolmeldada, kasta, vilju leida ilma suuri ja lopsakaid lehti vigastamata.
Taimede kujundamine päikeselisel päeval on tõeliselt vaevarikas töö. Põlved väsivad kükkasendist. Leitsaku tõttu on rätik higi pühkimiseks värvli vahel. Selga sirutades ununeb ettevaatus ning korduvalt löön pea vastu raudkaari. Hoolikas ja armastav suhtumine asendub kiira-käära tegemisega. Peaasi, et rutem minema saaks! Selga sirutama.
Kasvuhoone tagaosas ootab mind probleem. Aasia päritolu melonitaimede lehed on imelikult longus ja osadel servad kuivanud.

Mõnede lehtede alt leian paharetid - täid! Kuna üks taimedest näib üsna longus ja räsitud, tõmban ta lihtsalt
välja.
Meel on mõru mõeldes sellele, mida täid mu melonitele teevad; imevad lehtedest elujõu - toitained ja mahla, nõrgendades taimi ning jättes köögiviljakasvataja magusast ja mahlasest saagist peaaegu ilma. Peaaegu jah, kuna veel enne, kui vili täielikult küpseks saab, kuivavad taime lehed, jättes aiaanni suhkruta.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... kui oskad ära tunda ja vastu võtta. Veel ma ei tea, et ankurtriinu nagu teisedki triinulised, on aiapidajale kasulikeks abilisteks. Igatahes leian ühe usina sõbra juba lehtedel askeldamas.

Tillipeenrast nopin kaasa mõned harilikud lepatriinud, poetan nad meloni lehtedele ning soovin: "Jätku täisid!"

Vaatamata probleemidele, millega sel suvel tuleb rinda pista, loodan siiski, et saagist päris ilma ei jää. Mullu võis juuli lõpus juba esimesi vilju maitsta, kuid sel suvel peab vist veel pisut ootama. Lohutav on lehtede vahelt leida kasvavaid viljanatukesi.Olen päri mõttega, et magus ja maitsev suutäis ei pea kätte tulema päris ilma higi ja vaevata. Üllatab, aga see, et aastad võivad taimekasvatajale olla väga erinevad.
Eelmine suvi pakkus mulle kui algajale meloniviljelejale uudsed ja imelised annid lahkesti lauale. Ei mingeid muresid kahjuritega. Nüüd on kohal ka teised viliköögiviljade "austajad", kelle tähelepanu erinevalt minust, on koondunud taimede rohelisele osale.

Siiski jõuab kätte üllas hetk!
Täna, 28. juulil võtan endaga kaasa esimese meloni (pildil vasakpoolne ) sordinimetusega "Edonis". Veel ei anna ta magusate lõhnadega märku, nii et jätan paariks päevaks sahvrisse järelvalmima. Tundub, et kaua ei pea enam ootama; nii mõnigi vili on peatselt küps degusteerimiseks.





Alumisel pildil on aasia päritolu meloni põneva välimusega viljad "Ba-Li-Xiang". Kolmest taimest kaks on alles, kuna lehetäid mingil põhjusel eelistavad seda sorti. Kes teab, võib-olla ongi väga maitsev sort. Küllap üsna pea selgub.

 

Melonid saavad kodu.

Juuni algab suviselt. Minul, aga ei ole veel melonihoonet. Kuna mees lubab asjaga kohe-kohe algust teha, istutan 5. juunil juba enne kaarte paigaldust taimed maha. Iga asi võtab omajagu aega, mistõttu ei jõuagi nädalavahetusel karkassile kilet panna. Kuumalaine kestab ja seetõttu jätan üsna rahuliku südamega äsjaistutatud melonid nädalaks katteta. Muidugi uurin eelnevalt ilmaprognoosi. Taimed peavad kenasti avamaal vastu, kuni saavad 12 juunil kile ja loori alla. Usun, et selline katete kombineerimine sobib mu kasvandikele küll: 1) 3-meetri laiune kile, mis fikseeritud statsionaarselt kaarte ülaosale; 2) tagumisel pikiküljel jämedamat sorti katteloor, mida saab vajadusel üles tõsta; 3) esipoolel ülesseotav kileosa; siin paistab päike kogu päeva kuni õhtuni; 4) otstesse tekitan kardinana lükatavad katteloorid.
17. juunil avanevad esimesed emasõied, mis mind muidugi rõõmustab, aga jahedad ja niisked ilmad ei soosi viljumist. Üritan neid tolmeldada aimates ette protseduuri ebaõnnestumist, kuna isasõied ei näi rikkalikult tolmu sisaldavat. Üritan nii, kuis võimalik, kuid pean pettumusega tõdema, et vaid üks (26.juunil) tolmeldatud (Edonis) emasõis viljub. Selline on selle kuu tulemus. Muidugi võin aimata, et mind saadaks palju suurem edu, kui ei peaks argipäeviti tööl käima ja saaks iga päev taimede juurest läbi astuda. Aga tore, et sellinegi võimalus olemas nagu hetkel on.

Kevadised plaanid.

Olgugi, et olen tagasihoidlik melonisööja, pistan mõned seemned tänu mehe tungivale soovile taas mulda. Olen talve jooksul ka paar uut sorti soetanud, nii et katsetaks siis veel. Ehk õpin ajaga hindama selle viliköögivilja hõrku sorditi varieeruvat maitset. Ja kui ise ei hooli, siis vähemalt abikaasa näol on sööja olemas.
Eelmise suve esindajad - Edonis ja Maverick - on kindlad kandidaadid ka sel aastal. Honeydew tüüpi Honey Yellow paar seemet rändavad samuti mulda. Neist ühe annan ära ja teise jätan endale. Uusüritajateks on Hearts of Gold, Minnesota Midget, idamaised Ba-Li-Xiang ja Golden Honey ning kevadel Seemnemaailmast ostetud väliselt Snow Leopardi meenutav Silver Star.
Kuhu ja kuidas kasvama panna? Kuna paar viinapuud on hõivanud koha möödunudaastases melonimajas, tuleb lähiajal tekitada elupaik selle suve kasvandikele. Otsustan horisontaalse kasvatusviisi kasuks, seega tuleb taimed istutada hõredamalt ning kasvupinda kulub rohkem. Maad on, see ei ole mureküsimus. Küll, aga tekivad kõhklused ilmastiku osas; ei tahaks lootma jääda vaid taevataadi ettearvamatutele tegudele. Melon on ju sooja ja valguse nõudlik kultuur, mistõttu kindlam viljeleda kilehoones. Selles suunas ma oma ajukäärusid ragistan. Õnneks leidub aida taga kümmekond ühesuurust kaart ja torusid nende fikseerimiseks nii, et nüüd vaid vaja läbirääkida melonisööjast abikaasaga, et tekitada istikutele kilega kaetav kasvukoht. Küll on tore, melonite elukoha küsimus leiab lahenduse.

Melonielamused

Augustikuu tiksub oma viimaseid tunde, september kohe-kohe algamas. Paljud melonid on vahepeal küpseks saanud, söödud-külakostiks viidud, kaasa pandud, mõned veel viimaseid nädalaid-päevi peenras. Kannatlikkus on end ära tasunud. Olen leidnud lemmiku nelja sordi seast. See on Maverick F1; pehme ja mahedalt magusa, üsna rammusa viljalihaga.

Melonit on kindlasti võimalik pakkuda ja sobitada erinevate toitudega nii desserdiks kui soolaseks suupisteks. Ajanappuse tõttu olen teda söönud pigem värskelt või jäätisega. Väga maitsev on kõrvitsa-juustutort ahvatlevate melonikuubikutega. Pildil olev iludus on küpsetatud abikaasa kolleegi poolt. Tänud talle!

Ühe huvitava melonielamuse saan 27. augusti õhtul, kui avastan avamaa peenras ülitugevalt lõhnava auguga vilja, millest on herilased teinud endile söögikoha. Esialgu defekti ei märka, kuna see on vastu maad, kuulen vaid suurt suminat. Raputan tegelased maiustuse seest välja andes mõista, et nüüd on minu kord.

Õnneks on teine pool lahtilõigatud melonist peaaegu puutumatu. Pean tunnistama, et nii magusat ja pehmet vilja pole veel söönud, kuigi ka varasemad on olnud väga head.

Maverick, mu lemmik!

Sellise vilja leian melonimajast pärast mitmepäevast eemalviibimist maakodust. Võibolla on pragude põhjustajaks nädalatagune kastmine või hoopis suured temperatuurikõikumised? Kaalu poolest kujuneb kõige raskemaks meloniks sel suvel.
Sellest otsustan teha moosi koos mõne õunaga.

Vaatamata pragulisele koorele, mille eemaldan, saan ilusat viljaliha terve kausitäie.






Riivin puhastatud õunad kui ka melonilõigud jämedalt ning panen keema. Suhkrut kujuneb kilogrammi kohta 350 grammi. Juurde ei raatsi ka panna, kuna lusikaotsaga mekutades tundub segu olevat tulimagus. Igaks juhuks lisan peotäie eelmise aasta jõhvikaid, mille pruunid kestad peagi välja korjan, kuna ei näi kollasesse massi sobivat; tekib mulje nagu oleksid putukad ära uppunud.

Huvitav küll. Kui keedad maasika- või vaarikamoosi, saadavad sind mõnusad moosikeedu lõhnad. Seekord aga on mul tunne, et potis muliseb kõrvits või midagi sellelaadset.

Millegipärast arvan, et keedisest on puudu veel kaneel. Lisan pool teelusikat kogu massile, mis suhteliselt pika podisemise peale ei taha minna paksemaks. Lõpuks mulle aitab. Kallan kuuma ja magusa üllitise purkidesse. Nii täpselt jagub keedist, et isegi tilgakest ei jää üle mekkimiseks. Tore. Eks siis talvel saab kookidega ära proovida, leian ma.

Melonilõhnad hõljuvad ringi.

Astudes sahvrisse on tunda jõuliselt magusat lõhna läbisegi ruumile omaste aroomidega. See nii meeldivalt ei mõjugi, vähemalt mulle mitte. Aga viljad sobivad kenasti kaunistama riiulit seni kuni söödud. Pean tunnistama, et ega ma väga suur meloni fänn ei ole. Põhjus ehk selles, et pole veel head ja küpset vilja maitsnud tänu kärsitusele, mis mind tagant tõukab.

Vaimusilmas kujutan ette pehmet ja mahlast viljaliha hamba all, minu omad aga koore juurest krõmpsud. Nii et manitsen end kannatlikkusele.
Erinevaid sorte on iseenesest huvitav kasvatada. Veel on maitsmata Honey Orange F1 (pildil). Tublid shashlõkikarbid viljade all hakkavad väikseks jääma, aga küllap peavad vastu; kaua enam oodata ei tule.
Täna 15. augustil lähen viljale; korjan lõhnavaid meloneid lisaks arbuusidele. Ei saa teisiti, kui võtan kaasa ka ühe melonimaja Honey Orange F1 (pildil viljade seas vasakult esimene). Aga kuidas ikkagi aru saada, millal honeydew, antud juhul just see kõneallolev sort valmis? On lõhnatu, värvitu...? Lähen riskile, teades et varrel olnud 35 päeva.
Siin ta on, mu esimene 2,8 kg kaaluv jaanalinnumuna meenutav Honey Orange F1.
Aga olen parandamatu; homseni ma oodata ei suuda. Veel täna tahan näha, mis "üllatusmunas." Viljaliha on lõheroosa, maitselt mahe, õrnalt vürtsikas, aga koore lähedalt ikka krõmps...No... mis teha. Loodetavasti on küps vili pehmem (nagu sulavõi) või ongi mõnel sordil tekstuur kõvem? Eks me näe. Aga NÜÜD HAKKAN KANNATLIKUKS, ma luban, ausõna!!!