Astudes sahvrisse on tunda jõuliselt magusat lõhna läbisegi ruumile omaste aroomidega. See nii meeldivalt ei mõjugi, vähemalt mulle mitte. Aga viljad sobivad kenasti kaunistama riiulit seni kuni söödud. Pean tunnistama, et ega ma väga suur meloni fänn ei ole. Põhjus ehk selles, et pole veel head ja küpset vilja maitsnud tänu kärsitusele, mis mind tagant tõukab. 
Erinevaid sorte on iseenesest huvitav kasvatada. Veel on maitsmata Honey Orange F1 (pildil). Tublid shashlõkikarbid viljade all hakkavad väikseks jääma, aga küllap peavad vastu; kaua enam oodata ei tule.
Täna 15. augustil lähen viljale; korjan lõhnavaid meloneid lisaks arbuusidele. Ei saa teisiti, kui võtan kaasa ka ühe melonimaja Honey Orange F1 (pildil viljade seas vasakult esimene).
Aga kuidas ikkagi aru saada, millal honeydew, antud juhul just see kõneallolev sort valmis? On lõhnatu, värvitu...? Lähen riskile, teades et varrel olnud 35 päeva. 
Siin ta on, mu esimene 2,8 kg kaaluv jaanalinnumuna meenutav Honey Orange F1.
Aga olen parandamatu; homseni ma oodata ei suuda. Veel täna tahan näha, mis "üllatusmunas." Viljaliha on lõheroosa, maitselt mahe, õrnalt vürtsikas, aga koore lähedalt ikka krõmps...No... mis teha. Loodetavasti on küps vili pehmem (nagu sulavõi) või ongi mõnel sordil tekstuur kõvem? Eks me näe. Aga NÜÜD HAKKAN KANNATLIKUKS, ma luban, ausõna!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar