Melonielamused

Augustikuu tiksub oma viimaseid tunde, september kohe-kohe algamas. Paljud melonid on vahepeal küpseks saanud, söödud-külakostiks viidud, kaasa pandud, mõned veel viimaseid nädalaid-päevi peenras. Kannatlikkus on end ära tasunud. Olen leidnud lemmiku nelja sordi seast. See on Maverick F1; pehme ja mahedalt magusa, üsna rammusa viljalihaga.

Melonit on kindlasti võimalik pakkuda ja sobitada erinevate toitudega nii desserdiks kui soolaseks suupisteks. Ajanappuse tõttu olen teda söönud pigem värskelt või jäätisega. Väga maitsev on kõrvitsa-juustutort ahvatlevate melonikuubikutega. Pildil olev iludus on küpsetatud abikaasa kolleegi poolt. Tänud talle!

Ühe huvitava melonielamuse saan 27. augusti õhtul, kui avastan avamaa peenras ülitugevalt lõhnava auguga vilja, millest on herilased teinud endile söögikoha. Esialgu defekti ei märka, kuna see on vastu maad, kuulen vaid suurt suminat. Raputan tegelased maiustuse seest välja andes mõista, et nüüd on minu kord.

Õnneks on teine pool lahtilõigatud melonist peaaegu puutumatu. Pean tunnistama, et nii magusat ja pehmet vilja pole veel söönud, kuigi ka varasemad on olnud väga head.

Maverick, mu lemmik!

Sellise vilja leian melonimajast pärast mitmepäevast eemalviibimist maakodust. Võibolla on pragude põhjustajaks nädalatagune kastmine või hoopis suured temperatuurikõikumised? Kaalu poolest kujuneb kõige raskemaks meloniks sel suvel.
Sellest otsustan teha moosi koos mõne õunaga.

Vaatamata pragulisele koorele, mille eemaldan, saan ilusat viljaliha terve kausitäie.






Riivin puhastatud õunad kui ka melonilõigud jämedalt ning panen keema. Suhkrut kujuneb kilogrammi kohta 350 grammi. Juurde ei raatsi ka panna, kuna lusikaotsaga mekutades tundub segu olevat tulimagus. Igaks juhuks lisan peotäie eelmise aasta jõhvikaid, mille pruunid kestad peagi välja korjan, kuna ei näi kollasesse massi sobivat; tekib mulje nagu oleksid putukad ära uppunud.

Huvitav küll. Kui keedad maasika- või vaarikamoosi, saadavad sind mõnusad moosikeedu lõhnad. Seekord aga on mul tunne, et potis muliseb kõrvits või midagi sellelaadset.

Millegipärast arvan, et keedisest on puudu veel kaneel. Lisan pool teelusikat kogu massile, mis suhteliselt pika podisemise peale ei taha minna paksemaks. Lõpuks mulle aitab. Kallan kuuma ja magusa üllitise purkidesse. Nii täpselt jagub keedist, et isegi tilgakest ei jää üle mekkimiseks. Tore. Eks siis talvel saab kookidega ära proovida, leian ma.