August, august... au viljakuule!

Päevad täis päikest ja suvesooja, õhtupimedus aga hiilib märkamatult õuele varem kui enne; käes lõikuskuu - august. Veel ööd on mahedad ja soojad, viliköögiviljadel rõõm küpseda, ja minul hea muretu silma peal hoida; ei pea mässama kilede ja looridega. Aga karta on, et see ilus aeg lõputult ei kesta, arutlen endamisi... Aga praegu on kõik hästi, siristavad rohutirtsud, andes mõista, et mis tühja muretsed, ole siin ja praegu... ole õnnelik! Tõepoolest, tunda tänu nende ilusate hetkede eest, mida päev kingib... nagu see 2-kilone melon siin. Tõeline rõõmurull.

Mu Maverick.

Juba mitmendat päeva käin kasvuhoones vaatamas, kuis lood temaga. Poen taimede vahelt läbi, kükitan, kummardan, nina peaaegu vastu melonit, aga magusat lõhna ei kusagil. Ja siis lõpuks 10.augustil, 37ndal päeval annab vili küpsesmisest selgesti märku; lõhnab magusasti - käin korduvalt imemagusat aroomi nuusutamas üritades meenutada, millele sarnaneb.

Teiseks signaaliks on mõra vilja ja varre ühenduskohal. Lisaks hakkab sealt immitsema magusat vedelikku. Mitte ainult mina, aga ka sipelgad ja mõned putukad teevad asja ümmarguse lõhnava looduse ime juurde, maitsevad märjukest.
Õhtu eel ei saa ma teisiti, kui võtan vilja vargsi kätte ning vaatan lähemalt. Oma kohale tagasi pannes käib prõks ja melon eraldub... Kahju, et ma nii kärsitu. Vist veel küpsend oleks varrel....

Maverick F1 kaaluga 1,380 kg.

Samal õhtul pistame pool pintslisse. Koore lähedalt pisut krõmpsub, aga see ei loe.