Septembri algus pakub rikkalikult ande, nii põldudel kui kasvuhoones. Hearts of Gold ja Minnesota Midget on värvunud kollakaks ning laseb lahkelt varre küljest lahti. Viljaliha on pehme, kuid suhkrute poolest jääb alla augustikuu viljadele.
Pole ka imestada; taimede lehestik on tugevalt värvi muutnud - kollastest lehtedest ei ammuta viljad enam suhkruid. Kuna vilju on palju, tuleb neid usinasti realiseerida. Honeydew-tüüpi melonitega, nagu näiteks Silver Star, on asi lihtsam, kuna säilivusaeg pikem. Võid paariks nädalaks rahulikult hoiule panna. Ka French Charentois´ tüüpi viljadega (Edonis) ei ole kiiret.

Septembri teisel nädalavahetusel otsustan teha lõpparve melonikasvatusega selleks aastaks. Korjan ära viimased viljad, kuna taimed on lõpetanud vegeteerimise.Selline pilt avaneb 10. septembril enne lõplikku saagikoristust. See, mis kenasti kolletavate taimede vahel haljendab, ei ole mittemiski muu kui hea ja vana tuttav umbrohi. Ei ole temalgi enam pikka pidu. Asun peatselt taimi välja juurima, kilesid ja kattematerjale kokku korjama. Vaatamata sellele, et melonikasvatusele on kriips selleks aastaks alla tõmmatud, jagub söödavaid vilju veel pikemaks ajaks. Ja kui jätkub isu ning jaksu, küllap hõljuvad siinkandis magusad aroomid ka järgmisel sügisel.