Melonielamused

Augustikuu tiksub oma viimaseid tunde, september kohe-kohe algamas. Paljud melonid on vahepeal küpseks saanud, söödud-külakostiks viidud, kaasa pandud, mõned veel viimaseid nädalaid-päevi peenras. Kannatlikkus on end ära tasunud. Olen leidnud lemmiku nelja sordi seast. See on Maverick F1; pehme ja mahedalt magusa, üsna rammusa viljalihaga.

Melonit on kindlasti võimalik pakkuda ja sobitada erinevate toitudega nii desserdiks kui soolaseks suupisteks. Ajanappuse tõttu olen teda söönud pigem värskelt või jäätisega. Väga maitsev on kõrvitsa-juustutort ahvatlevate melonikuubikutega. Pildil olev iludus on küpsetatud abikaasa kolleegi poolt. Tänud talle!

Ühe huvitava melonielamuse saan 27. augusti õhtul, kui avastan avamaa peenras ülitugevalt lõhnava auguga vilja, millest on herilased teinud endile söögikoha. Esialgu defekti ei märka, kuna see on vastu maad, kuulen vaid suurt suminat. Raputan tegelased maiustuse seest välja andes mõista, et nüüd on minu kord.

Õnneks on teine pool lahtilõigatud melonist peaaegu puutumatu. Pean tunnistama, et nii magusat ja pehmet vilja pole veel söönud, kuigi ka varasemad on olnud väga head.

Maverick, mu lemmik!

Sellise vilja leian melonimajast pärast mitmepäevast eemalviibimist maakodust. Võibolla on pragude põhjustajaks nädalatagune kastmine või hoopis suured temperatuurikõikumised? Kaalu poolest kujuneb kõige raskemaks meloniks sel suvel.
Sellest otsustan teha moosi koos mõne õunaga.

Vaatamata pragulisele koorele, mille eemaldan, saan ilusat viljaliha terve kausitäie.






Riivin puhastatud õunad kui ka melonilõigud jämedalt ning panen keema. Suhkrut kujuneb kilogrammi kohta 350 grammi. Juurde ei raatsi ka panna, kuna lusikaotsaga mekutades tundub segu olevat tulimagus. Igaks juhuks lisan peotäie eelmise aasta jõhvikaid, mille pruunid kestad peagi välja korjan, kuna ei näi kollasesse massi sobivat; tekib mulje nagu oleksid putukad ära uppunud.

Huvitav küll. Kui keedad maasika- või vaarikamoosi, saadavad sind mõnusad moosikeedu lõhnad. Seekord aga on mul tunne, et potis muliseb kõrvits või midagi sellelaadset.

Millegipärast arvan, et keedisest on puudu veel kaneel. Lisan pool teelusikat kogu massile, mis suhteliselt pika podisemise peale ei taha minna paksemaks. Lõpuks mulle aitab. Kallan kuuma ja magusa üllitise purkidesse. Nii täpselt jagub keedist, et isegi tilgakest ei jää üle mekkimiseks. Tore. Eks siis talvel saab kookidega ära proovida, leian ma.

Melonilõhnad hõljuvad ringi.

Astudes sahvrisse on tunda jõuliselt magusat lõhna läbisegi ruumile omaste aroomidega. See nii meeldivalt ei mõjugi, vähemalt mulle mitte. Aga viljad sobivad kenasti kaunistama riiulit seni kuni söödud. Pean tunnistama, et ega ma väga suur meloni fänn ei ole. Põhjus ehk selles, et pole veel head ja küpset vilja maitsnud tänu kärsitusele, mis mind tagant tõukab.

Vaimusilmas kujutan ette pehmet ja mahlast viljaliha hamba all, minu omad aga koore juurest krõmpsud. Nii et manitsen end kannatlikkusele.
Erinevaid sorte on iseenesest huvitav kasvatada. Veel on maitsmata Honey Orange F1 (pildil). Tublid shashlõkikarbid viljade all hakkavad väikseks jääma, aga küllap peavad vastu; kaua enam oodata ei tule.
Täna 15. augustil lähen viljale; korjan lõhnavaid meloneid lisaks arbuusidele. Ei saa teisiti, kui võtan kaasa ka ühe melonimaja Honey Orange F1 (pildil viljade seas vasakult esimene). Aga kuidas ikkagi aru saada, millal honeydew, antud juhul just see kõneallolev sort valmis? On lõhnatu, värvitu...? Lähen riskile, teades et varrel olnud 35 päeva.
Siin ta on, mu esimene 2,8 kg kaaluv jaanalinnumuna meenutav Honey Orange F1.
Aga olen parandamatu; homseni ma oodata ei suuda. Veel täna tahan näha, mis "üllatusmunas." Viljaliha on lõheroosa, maitselt mahe, õrnalt vürtsikas, aga koore lähedalt ikka krõmps...No... mis teha. Loodetavasti on küps vili pehmem (nagu sulavõi) või ongi mõnel sordil tekstuur kõvem? Eks me näe. Aga NÜÜD HAKKAN KANNATLIKUKS, ma luban, ausõna!!!

August, august... au viljakuule!

Päevad täis päikest ja suvesooja, õhtupimedus aga hiilib märkamatult õuele varem kui enne; käes lõikuskuu - august. Veel ööd on mahedad ja soojad, viliköögiviljadel rõõm küpseda, ja minul hea muretu silma peal hoida; ei pea mässama kilede ja looridega. Aga karta on, et see ilus aeg lõputult ei kesta, arutlen endamisi... Aga praegu on kõik hästi, siristavad rohutirtsud, andes mõista, et mis tühja muretsed, ole siin ja praegu... ole õnnelik! Tõepoolest, tunda tänu nende ilusate hetkede eest, mida päev kingib... nagu see 2-kilone melon siin. Tõeline rõõmurull.

Mu Maverick.

Juba mitmendat päeva käin kasvuhoones vaatamas, kuis lood temaga. Poen taimede vahelt läbi, kükitan, kummardan, nina peaaegu vastu melonit, aga magusat lõhna ei kusagil. Ja siis lõpuks 10.augustil, 37ndal päeval annab vili küpsesmisest selgesti märku; lõhnab magusasti - käin korduvalt imemagusat aroomi nuusutamas üritades meenutada, millele sarnaneb.

Teiseks signaaliks on mõra vilja ja varre ühenduskohal. Lisaks hakkab sealt immitsema magusat vedelikku. Mitte ainult mina, aga ka sipelgad ja mõned putukad teevad asja ümmarguse lõhnava looduse ime juurde, maitsevad märjukest.
Õhtu eel ei saa ma teisiti, kui võtan vilja vargsi kätte ning vaatan lähemalt. Oma kohale tagasi pannes käib prõks ja melon eraldub... Kahju, et ma nii kärsitu. Vist veel küpsend oleks varrel....

Maverick F1 kaaluga 1,380 kg.

Samal õhtul pistame pool pintslisse. Koore lähedalt pisut krõmpsub, aga see ei loe.

Enneolematu juuli

Jaanipäevast saadik on ilmad päikeselised ja palavad. Keskpäeval on targem toa poole hoida, et siis hilisõhtul ja hommikul vara peenarde vahel askeldada, oma tööd-toimetused lõpule viia. Meloniväädid viskavad kasvada, et hoia alt... Vertikaalselt ronivaid taimi on vaja tihti siduda-sättida-suunata-näpistada, muidu lehed ja varred on omavahel sassis, sest taimed mul istutatud liig lähestikku. Aga sellest ei piisa. Vett ennekõike vajavad, muidu päevakuumus võtab elumahlad.... Kastan õhtuti, et maa niiskuse endasse võtaks. Hädaabi korral vaid hommikul või päeval. Ja tundub, et melonile meeldib kui niimoodi mängid ja mässad selles enneolematus leitsakus. Edenevaid viljapunne tuleb aina juurde. Kõiki ei jäta, sest kõiki ta ei jõua valmistada niikuinii. Ja lisaväetist ei anna, sest kust tean, palju üht või teist komponenti vajaka. Küllap Emake Maa annab vajaliku, kui viimast võtma ei lähe....

17.juulil on Honey Yellow F1 (ülal) 3-nädalaseks saanud, pisut värvitooni muutnud. Tema kõrval kasvaval naabril on viljunud mitu punni, kõik nii ilusad ponksud, et ei raatsi ühtegi neist eemaldada. Hetkel näib, et jaksu on.

Edonis F1 on muutunud kahvatumaks. Ka temal käsil kolmas nädal. Ootan põnevusega päeva, mil saan maitsta omakasvatatud melonit.
Kantaluuptüüpi meloni koor hakkab tasapisi muutuma. Seitsme päeva pärast (kolmandal kasvunädalal) on Maverick´il väljendunud sordile omane võrkjas tekstuur. Ühest internetiallikast saan teada, et koore krobelisuse ilmnemine on seotud meloni intensiivse kasvuga; see tähendab, et sisu kasvab kiiremini, kui vilja pind.

Nüüdseks on melonimajas tõeliselt kitsas. Osad viljad vajavad toestust maapinnast tunduvalt kõrgemal. Kuna majapidamisse on kogunenud igasuguseid toidupakendusjäätmeid, siis otsustan mõningaid neist taaskasutada. Kuna kilemajas on palav ja liikumisruumi napib, teostan viljade toestamisi ja väätide sidumisi võimalikult napis riietuses, liikudes taimede vahel ettevaatlikult nagu ämblik. Osad vähemkasutatavad lihasgrupid saavad päris kena treeningu.


Honey Yellow F1 vili on muutunud kollasemaks. Aeg ka sealmaal; varrel kosutud juba ca 28 päeva.

Täna 26.07 saab 30 päeva Edonis F1 viljumisest. Mingeid väliseid märke vilja valmimisest ei oska välja lugeda. Kiusatus tõukab takka, lõikan vilja varrelt. Koor on kõva, nuusutades on vaevu tunda melonile omast magusat lõhna. Aiman, et veel mõni päev vajaks järelvalmimist. Kaalun (pildil) ja viin sahvrisse riiulile oma aega ootama. Vilja õrn värvus harmoneerub kenasti ruumi seina tooniga.
Vahepeal käime Pärnus, kus juhuslikult ühes poes silman sarnase tekstuuriga (tõenäolislt charentais´tüüpi) meloneid. Pärast pikka valimist, ostan ühe kaasa, et paari päeva pärast nii teda kui minu kasvatatud Edonis´t degusteerida. Kahjuks muutub poemeloni lõhn järgmise päeva hommikuks iiveldavalt pealetükkivaks, et ei tee vahet, kas vili rikneb või on see tema loomulik "aroom" ning kiiremas korras maitseme ta ära.
Olen seda tehes üsna pettunud ja mõtlen endamisi, et sellise maitsega melonit ei ole mõtet kasvatada...
Oma vilja lõikame lahti 28. juulil. Pildile teda ei saa, kuna fotoaparaadi aku vajab laadimist ja meil kõigil tuli taga, et tükike melonit ära proovida. Pildil on 31. juulil poolitatud teine valminud melon. Tõepoolest ei anna turustamiseks kasvatatud ja omaenda peenralt korjatud vilja võrrelda. Viimane on värske ja mahlane, aga pisut vajanuks veel valmimist.

28. juulil degusteerime ka esimese Honey Yellow F1 meloni. Viljalihast fotojäädvustust ei ole. Ka tema oleks võinud ehk veel paar päeva riiulit kaunistada, kuna koore lähedalt krõmpsub. Aga väga magus muidu.

Allpool on veel pilte 31. juuli melonitest kilemajast ja avamaalt.

Maverick´ud taburetil. Hakkab kitsaks jääma.

Avamaa taimed on hoo sisse saanud; mis selle soojaga muud teha. Üks küsimus mul mõlgub mõtteis: kuidas aru saada, mil honeydew tüüpi melon valmis. Näiteks Honey Orange F1. Kas ta hakkab lõhnama? Küps vili peaks välja nägema sile ja elevandiluukarva... Muidugi kõige kindlam on ühel ilusal päeval võtta vili varrelt ja ära maitsta... Küllap kogemused tulevad ajaga.

Veel üks grupipilt perekond Honey Yellow´st ja minu fantaasiaküllasest toestusviisist koduste vahnditega.

Esimesed emasõied.

Esimene Honey Yellow emasõis avaneb 25. juunil, so umbes 4 nädalat peale kasvukohale istutamist. Et võimalikult varakult vilja maitsta, üritan teda ka tolmeldada, kuid see tundub keerulisem, kui arbuuside tolmeldamine. Pealegi õitseb sel päeval vaid kaks sama sordi isasõit.
26. juunil on avanenud ka teine Honey Yellow emasõis, lisaks tomatimajja istutatud Edonis. Tolmeldan needki õied ning 27. juunil teise Edonis´e taime emasõie.
Nädala pärast maale tulles rõõmustavad mind esimesed meloniviljahakatised. Siiski päris esimene tolmeldamine 25. juunil ei õnnestunud.
Selleks, et oleks ülevaade, millal üks või teine viljaalge tolmeldatud ning millal oletatavalt saak valmis, seon esimestele viljunud melonitele lindi tolmeldamise kuupäevaga. Nii on lihtsam arvestada, millal kasvõi enne vilja lõplikku valmimist kastmisega tagasi tõmmata. Mulle kui algajale tundub niimoodi lihtsam.
Esimesed viljunud viljad kasvavad õnneks maapinnast ca 15-20 cm, seega on toestust meloni alla väga lihtne organiseerida. Piisab mõnest kõrgemast istutuspotist, millele asetan papptaldriku.
Siin on 6-päevane tomatimaja Edonis F1, tolmeldatud 27.06. Päev varem tolmeldatud sama sordi vili on pisut suurem. Ka nende alla paigutan mõned potid toestuseks.
Edonis on nö French Charentais tüüpi üsna varajase valmimisega hübriidsort. Tõusmetest küpse viljani kulub ca 70 päeva.






 
Nädalaga on Honey Yellow kenasti kosunud.
Ka tomatimaja kaks Edonis´ vilja kasvavad mühinal (viljumisest 2 nädalat möödas). Ilmad seda igati soosivad.

Pilte taimedest.

Kolm nädalat on möödas taimede istutamisest kilemajja; isasõied on avanenud, mõnel taimel võib eristada emasõiepunga. Peavõrsel olen ära näpistanud ladva, nii nagu mõnes allikas soovitatakse.

Veel ei ole aimu, kui intensiivselt melonid vääte kasvatavad.

















Loorialused taimed ka kosuvad tasapisi: Maverick (3tk) ja Honey Orange (4tk).

Kuhu istutada?

Olgugi, et maal ruumi külluses, tekib küsimus, kuhu taimed istutada: kas avamaale või kasvuhoonesse. Viimane on enamjaolt broneeritud tomatite poolt. Välja ei raatsiks kõiki taimi istutada, kuna mine neid ilmasid tea ja teiseks peaks seda tegema alles öökülmaohu möödudes. Taimed aga päris suured ning ihkavad soojust ja valgust ja kasvada.
Teine oluline küsimus, mis vajab lahendust: kuidas kasvama panna, kas horisontaalselt või vertikaalseslt. Kuna vastvalmiv "melonimaja" on vaid 2 meetrit pikk ja 2,7 meetrit lai kilega kaetud karkass, siis sinna planeerin istikud kasvama panna ülespidi. Olgugi, et ruumi napib, istutan 15 taime 30. mai õhtul, hoides pöialt, et öökülmad neile liiga ei teeks. Kuna puuduvad kasvatuskogemused ja ettekujutus taime täissuurusest, tundub 0,5 kuni 1 meetrine istutusvahe esialgu piisav. Õnneks külmad mu taimi näpistama ei tule. Ajapikku aga jääb ruumi melonimajas väheks nii, et olen sunnitud tegema harvendust: likvideerin kolm taime, et jääks teistele piisavalt valgust ja kasvuruumi ning minulgi liikumisvõimalust taimede vahel.
Viiele meloniistikule leian elukoha siiski tomatimajas ning seitse vinduma jäänud taime istutan 10 juunil avamaale kaarte ja loori alla. Viimased on istutusmomendil väga nirud ning mõlgutan mõtteid nad ära visata, aga hakkab kahju. Taim ju tahaks kasvada, kui oleks tingimusi. Mis siis ikka, teen mis suudan. Leian aida äärest ca meetri kõrgused kaared, lükkan maasse, must kile mullale, augud sisse ja taimed mulda. Paksem loor peale. Ilmad aga keeravad päris ära: on jahe ja vihmane. Aga mis teha, lohutan...

Sordid.

Seemned külvan pottidesse mai algul. Alustuseks katsetan nelja erineva sordiga. Minu valik on järgmine:

• Edonis F1 - http://www.johnnyseeds.com/p-5768-edonis-f1.aspx
• Honey Yellow F1 - http://www.johnnyseeds.com/p-7096-honey-yellow-f1.aspx
• Honey Orange F1 - http://www.johnnyseeds.com/p-6663-honey-orange-f1.aspx
• Maverick F1 - http://www.johnnyseeds.com/p-6822-maverick-f1.aspx

Täielik algaja.

Minu varasem side melonitega ja nende kasvatamisega on peaaegu olematu, piirdub vaid mõne vilja ostuga poest. Tellides aasta alguses arbuusiseemneid interneti teel, jäävad silma ette seemnereklaamid ja fotod mahlast nõretavate viljalihaga melonipoolikutest. Nii tellin endalegi mõned sordid, et katsetada nende kasvatamist maakodus. Ja kuna kevad veel kaugel, jääb aega otsida netist huvitavat infot. Heameel kogeda, et Eestis leidub päris palju katsetajaid, kasvatajaid. See annab indu.