Melonielamused

Augustikuu tiksub oma viimaseid tunde, september kohe-kohe algamas. Paljud melonid on vahepeal küpseks saanud, söödud-külakostiks viidud, kaasa pandud, mõned veel viimaseid nädalaid-päevi peenras. Kannatlikkus on end ära tasunud. Olen leidnud lemmiku nelja sordi seast. See on Maverick F1; pehme ja mahedalt magusa, üsna rammusa viljalihaga.

Melonit on kindlasti võimalik pakkuda ja sobitada erinevate toitudega nii desserdiks kui soolaseks suupisteks. Ajanappuse tõttu olen teda söönud pigem värskelt või jäätisega. Väga maitsev on kõrvitsa-juustutort ahvatlevate melonikuubikutega. Pildil olev iludus on küpsetatud abikaasa kolleegi poolt. Tänud talle!

Ühe huvitava melonielamuse saan 27. augusti õhtul, kui avastan avamaa peenras ülitugevalt lõhnava auguga vilja, millest on herilased teinud endile söögikoha. Esialgu defekti ei märka, kuna see on vastu maad, kuulen vaid suurt suminat. Raputan tegelased maiustuse seest välja andes mõista, et nüüd on minu kord.

Õnneks on teine pool lahtilõigatud melonist peaaegu puutumatu. Pean tunnistama, et nii magusat ja pehmet vilja pole veel söönud, kuigi ka varasemad on olnud väga head.

Maverick, mu lemmik!

Sellise vilja leian melonimajast pärast mitmepäevast eemalviibimist maakodust. Võibolla on pragude põhjustajaks nädalatagune kastmine või hoopis suured temperatuurikõikumised? Kaalu poolest kujuneb kõige raskemaks meloniks sel suvel.
Sellest otsustan teha moosi koos mõne õunaga.

Vaatamata pragulisele koorele, mille eemaldan, saan ilusat viljaliha terve kausitäie.






Riivin puhastatud õunad kui ka melonilõigud jämedalt ning panen keema. Suhkrut kujuneb kilogrammi kohta 350 grammi. Juurde ei raatsi ka panna, kuna lusikaotsaga mekutades tundub segu olevat tulimagus. Igaks juhuks lisan peotäie eelmise aasta jõhvikaid, mille pruunid kestad peagi välja korjan, kuna ei näi kollasesse massi sobivat; tekib mulje nagu oleksid putukad ära uppunud.

Huvitav küll. Kui keedad maasika- või vaarikamoosi, saadavad sind mõnusad moosikeedu lõhnad. Seekord aga on mul tunne, et potis muliseb kõrvits või midagi sellelaadset.

Millegipärast arvan, et keedisest on puudu veel kaneel. Lisan pool teelusikat kogu massile, mis suhteliselt pika podisemise peale ei taha minna paksemaks. Lõpuks mulle aitab. Kallan kuuma ja magusa üllitise purkidesse. Nii täpselt jagub keedist, et isegi tilgakest ei jää üle mekkimiseks. Tore. Eks siis talvel saab kookidega ära proovida, leian ma.

Melonilõhnad hõljuvad ringi.

Astudes sahvrisse on tunda jõuliselt magusat lõhna läbisegi ruumile omaste aroomidega. See nii meeldivalt ei mõjugi, vähemalt mulle mitte. Aga viljad sobivad kenasti kaunistama riiulit seni kuni söödud. Pean tunnistama, et ega ma väga suur meloni fänn ei ole. Põhjus ehk selles, et pole veel head ja küpset vilja maitsnud tänu kärsitusele, mis mind tagant tõukab.

Vaimusilmas kujutan ette pehmet ja mahlast viljaliha hamba all, minu omad aga koore juurest krõmpsud. Nii et manitsen end kannatlikkusele.
Erinevaid sorte on iseenesest huvitav kasvatada. Veel on maitsmata Honey Orange F1 (pildil). Tublid shashlõkikarbid viljade all hakkavad väikseks jääma, aga küllap peavad vastu; kaua enam oodata ei tule.
Täna 15. augustil lähen viljale; korjan lõhnavaid meloneid lisaks arbuusidele. Ei saa teisiti, kui võtan kaasa ka ühe melonimaja Honey Orange F1 (pildil viljade seas vasakult esimene). Aga kuidas ikkagi aru saada, millal honeydew, antud juhul just see kõneallolev sort valmis? On lõhnatu, värvitu...? Lähen riskile, teades et varrel olnud 35 päeva.
Siin ta on, mu esimene 2,8 kg kaaluv jaanalinnumuna meenutav Honey Orange F1.
Aga olen parandamatu; homseni ma oodata ei suuda. Veel täna tahan näha, mis "üllatusmunas." Viljaliha on lõheroosa, maitselt mahe, õrnalt vürtsikas, aga koore lähedalt ikka krõmps...No... mis teha. Loodetavasti on küps vili pehmem (nagu sulavõi) või ongi mõnel sordil tekstuur kõvem? Eks me näe. Aga NÜÜD HAKKAN KANNATLIKUKS, ma luban, ausõna!!!

August, august... au viljakuule!

Päevad täis päikest ja suvesooja, õhtupimedus aga hiilib märkamatult õuele varem kui enne; käes lõikuskuu - august. Veel ööd on mahedad ja soojad, viliköögiviljadel rõõm küpseda, ja minul hea muretu silma peal hoida; ei pea mässama kilede ja looridega. Aga karta on, et see ilus aeg lõputult ei kesta, arutlen endamisi... Aga praegu on kõik hästi, siristavad rohutirtsud, andes mõista, et mis tühja muretsed, ole siin ja praegu... ole õnnelik! Tõepoolest, tunda tänu nende ilusate hetkede eest, mida päev kingib... nagu see 2-kilone melon siin. Tõeline rõõmurull.

Mu Maverick.

Juba mitmendat päeva käin kasvuhoones vaatamas, kuis lood temaga. Poen taimede vahelt läbi, kükitan, kummardan, nina peaaegu vastu melonit, aga magusat lõhna ei kusagil. Ja siis lõpuks 10.augustil, 37ndal päeval annab vili küpsesmisest selgesti märku; lõhnab magusasti - käin korduvalt imemagusat aroomi nuusutamas üritades meenutada, millele sarnaneb.

Teiseks signaaliks on mõra vilja ja varre ühenduskohal. Lisaks hakkab sealt immitsema magusat vedelikku. Mitte ainult mina, aga ka sipelgad ja mõned putukad teevad asja ümmarguse lõhnava looduse ime juurde, maitsevad märjukest.
Õhtu eel ei saa ma teisiti, kui võtan vilja vargsi kätte ning vaatan lähemalt. Oma kohale tagasi pannes käib prõks ja melon eraldub... Kahju, et ma nii kärsitu. Vist veel küpsend oleks varrel....

Maverick F1 kaaluga 1,380 kg.

Samal õhtul pistame pool pintslisse. Koore lähedalt pisut krõmpsub, aga see ei loe.