Magusad elamused.

August kingib mahlaste arbuuside kõrval ka hõrke melonimaitseid. Abikaasa eelmise aasta lemmik - Edonis - võidab seekord ka minu südame. Selle sordi kasvatamine on edenenud probleemideta.
Küpseks saades ei teki mõra vilja kinnituskohale, nagu näiteks Mavericku puhul, mis hõlbustaks saagikorjaja tööd. Valmides annab ta aga siiski väga selgeid signaale. Magus aroom meelitab taimede vahele "õiget" vilja otsima....Ja olge lahked! Üks ülimagus ja mahlane lõik kulub küll marjaks ära! Näib, et melonisöömine vajab harjumist ja harjutamist. Praegu imestan väga, et eelmisel suvel "ettevaatlikult" melonimaitsesse suhtusin, kuna tundus olevat liiga pealetükkivalt magus.

Pettumuse valmistab Ba-Li-Xiang. Raske on aru saada, millal vili valmis saab. Ühel hetkel läheb see kollakaks nagu kauaks peenrasse jäänud kurk ning hakkab mõranema. Maitse ei meenuta ka üldsegi melonit.

Siin on Minnesota Midget ja Hearts of Gold. Tundub, et veel vara neid söömiseks naksata. Taimed on usinasti pabulaid külge ajanud, millest osad siiski eemaldan. Sellegipoolest jagub neid hulgi.

Silver Star (alumisel pildil), sarnaneb välimuselt väga maitsvale Snow Leopardile. Esialgu tundub vilja küpsuse hindamine päris keeruline olevat. Esimene lahtilõigatud vili osutub täiesti tooreks. Viljaliha on kõva ja maitsetu. Korduvate katsete käigus saab selgeks, et valmimise jooksul muudab kooremuster õrnalt tooni; tumerohelised triibud ja täpikesed lähevad kollakamaks.

Santa Claus´i nime kandev sort sarnaneb Piel de Sapole. Kirjade järgi on võimalik vilja säilitada ca 2 kuud. Sõrmega katsudes on koor kõva; küllap pole veel valmis.

Augusti lõpus aga toimub viliköögiviljadega midagi kummalist. Melonitunnelis avaneb järgmine pilt, mis tehtud 28.08.Nädalaga (või üleöö?) on paljude taimede lehed kolletunud. Kas on augustiöökümad külas käinud või põhjus milleski muus? Üsna sarnane on vaade arbuusipõllul.

Lõhnad melonihallis on magusad, seega paljud viljad võib rahumeeli ära korjata. Suurem osa peenras olevast saagist on veel valmimisjärgus. Kas neist ka maitsvaid suutäisi saab, näitab aeg.

Kesksuvised meloniuudised.

Juulikuu on kätte jõudnud ja ilmad ootuspärased. Melonitaimed õitsevad ning laiendavad tempokalt oma territooriumi.

Paraku ei jää mul nende eest hoolitsemiseks piisavalt aega. Kogu tähelepanu on koondunud arbuusidele, mida haarab seletamatu närtsimistõbi läbisegi siin-seal maiustavate täikolooniatega. Valmistan salapärast kõrvenõgese-saialille teed lehtede pritsimiseks, lootuses avaldada pahaputukatele survet ning anda jõudu taimedele.
10 päeva hiljem valitseb kiletunnelis mäsu! Džungel! Väädid on vallutanud kogu maa-ala! Jalgrada on vaevumärgatav. Kiiremas korras haaran käärid ja kiirustan vääte kärpima, teed sisse raadama! Vastasel juhul on võimatu liikuda, tolmeldada, kasta, vilju leida ilma suuri ja lopsakaid lehti vigastamata.
Taimede kujundamine päikeselisel päeval on tõeliselt vaevarikas töö. Põlved väsivad kükkasendist. Leitsaku tõttu on rätik higi pühkimiseks värvli vahel. Selga sirutades ununeb ettevaatus ning korduvalt löön pea vastu raudkaari. Hoolikas ja armastav suhtumine asendub kiira-käära tegemisega. Peaasi, et rutem minema saaks! Selga sirutama.
Kasvuhoone tagaosas ootab mind probleem. Aasia päritolu melonitaimede lehed on imelikult longus ja osadel servad kuivanud.

Mõnede lehtede alt leian paharetid - täid! Kuna üks taimedest näib üsna longus ja räsitud, tõmban ta lihtsalt
välja.
Meel on mõru mõeldes sellele, mida täid mu melonitele teevad; imevad lehtedest elujõu - toitained ja mahla, nõrgendades taimi ning jättes köögiviljakasvataja magusast ja mahlasest saagist peaaegu ilma. Peaaegu jah, kuna veel enne, kui vili täielikult küpseks saab, kuivavad taime lehed, jättes aiaanni suhkruta.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... kui oskad ära tunda ja vastu võtta. Veel ma ei tea, et ankurtriinu nagu teisedki triinulised, on aiapidajale kasulikeks abilisteks. Igatahes leian ühe usina sõbra juba lehtedel askeldamas.

Tillipeenrast nopin kaasa mõned harilikud lepatriinud, poetan nad meloni lehtedele ning soovin: "Jätku täisid!"

Vaatamata probleemidele, millega sel suvel tuleb rinda pista, loodan siiski, et saagist päris ilma ei jää. Mullu võis juuli lõpus juba esimesi vilju maitsta, kuid sel suvel peab vist veel pisut ootama. Lohutav on lehtede vahelt leida kasvavaid viljanatukesi.Olen päri mõttega, et magus ja maitsev suutäis ei pea kätte tulema päris ilma higi ja vaevata. Üllatab, aga see, et aastad võivad taimekasvatajale olla väga erinevad.
Eelmine suvi pakkus mulle kui algajale meloniviljelejale uudsed ja imelised annid lahkesti lauale. Ei mingeid muresid kahjuritega. Nüüd on kohal ka teised viliköögiviljade "austajad", kelle tähelepanu erinevalt minust, on koondunud taimede rohelisele osale.

Siiski jõuab kätte üllas hetk!
Täna, 28. juulil võtan endaga kaasa esimese meloni (pildil vasakpoolne ) sordinimetusega "Edonis". Veel ei anna ta magusate lõhnadega märku, nii et jätan paariks päevaks sahvrisse järelvalmima. Tundub, et kaua ei pea enam ootama; nii mõnigi vili on peatselt küps degusteerimiseks.





Alumisel pildil on aasia päritolu meloni põneva välimusega viljad "Ba-Li-Xiang". Kolmest taimest kaks on alles, kuna lehetäid mingil põhjusel eelistavad seda sorti. Kes teab, võib-olla ongi väga maitsev sort. Küllap üsna pea selgub.